Enamik kliente jõuavad stuudiosse kahes võimalikus meeleseisundis.
Nad kas usuvad, et neil ei ole oma soovidest aimugi – või nad on veendunud, et teavad täpselt, mis sisend disainerile anda. Praktikas maandub tõde kusagile nende kahe seisundi vahele. Ebakindel klient kannab enamasti endas oluliselt rohkem visiooni kui ta arvab, see on lihtsalt mattunud tunde alla, et ta peaks teadma midagi enamat. Enesekindel klient saabub valmis ülesandega – tal on selge, kuidas seda teostama peab ja kuidas see täpselt välja näeb. Tema visuaalid on tähendusrikkad ja detailsed – aga detailid ei moodusta tihtipeale tervikut või siis jääb see tervik ühekülgseks. On fragmendid, tõelist maailma veel mitte.
Kumbki neist ei eksi. Mõlemad neist on täpselt õiges kohas, et koos meiega tööd alustada – sest protsess algab alati kliendist.
Lähteülesanne pole kunagi lähteülesanne.
Mida klient kirjeldab end tahtvat ja millest ta salamisi tegelikult unistab on peaaegu alati kaks täiesti erinevat asja. Mitte et tal puudub visioon – sellega ei ole lihtsalt piisavalt süviti mindud. Tõeline unistus elab kusagil näidispiltide, tähtaegade, piirangute ja soovide taga, oodates õigeid küsimusi, mis võimaldaksid tal pinnale tõusta.
Just seetõttu ei räägi me Hullus Siilis esimesel kohtumisel pea kunagi lõpptulemusest. Me püüame saada kätte tükikesi tollest kujutlusest, mis võib salaja kliendi peas elada – mis tunde ta soovib oma klientides tekitada, mis atmosfääri nad on sisimas kujutlenud ja selle jaoks ehk mitte veel sõnu leidnud.
Ideed, tuleb välja, armastavad, kui neist kõva häälega räägitakse. Vestluse sees nad kasvavad, arenevad, muunduvad, omandavad selgemaid piirjooni. See, mis alguses on arusaamatu muutub dialoogis palju täpsemaks ja elusamaks kui ta ilma selle vestluseta iial oleks saanud olla.
Seitse meetrit kõrge vana katlamaja mureneval betoonpõrandal leidsid Gulliveri Reisid kord oma maailma.
Ruum oli hiiglaslik, lagunev ja andestamatu. Eelarve oli piiratud, ruum samuti. Ei olnud ei raha ega aega loomaks kujundusse detailselt kõiki neid maailmu, kus Gulliver oma reiside jooksul viibib. Niisiis langes otsus – lisame nii vähe kui võimalik. Laseme ruumil rääkida.
Madal puitplatvorm põranda keskel. Kaks lakke kinnitatud treppi rõdule – kasutatavad trepina, aga tõstetavad, muutumaks laevatekiks tormisel merel või linnaväljakuks Lilliputtide maal. Meetrite viisi tumehalli voodrikangast, mis näitlejate käes muundus kogu ruumi täitvaks tormilainetuseks.
Aga selle maailma tõeliseks keskpunktiks olid näitlejad – nii elusad kui nukud. Kostüümid olid ekstravagantsed – muinasjutulised, detailsed ja värviküllased. Minimalistlik ja monokroomne lava andis neile võimaluse särada ning publiku tähelepanu lihtsamalt juhtida. See ruumiline tühjus käitus raamina tekkivate eriilmeliste maalide tarbeks.
Seitsme meetri kõrgune Gulliveri nukk – nimiosalise kaksik - laeni kõrgumas. Poolemeetrised haprad Lilliputi-nukud treppe täitmas. Lopsakate voltidega grotesksete ja värviküllaste kostüümidega Hiiglased. Erinevadest mõõtkavadest sai lavastuse keel – ja lava käitudes lõuendina – tõi selle kõik esile.
Kui kõik on tähenduslik, ei ole seda miski. Kui kujundus hoiab end tagasi, saavad valitud detailid omandada tõelise tähendusrikkuse.
Üks printsiip, mis toimib nii teatris, kui söögikunstis – ühe olulise erisusega.
Teatrikunstis on suurimaks komplimendiks ... nähtamatus. See, kui publik teatrireaalsusesse sisenenuna usub, et lavastuse tarbeks ei olegi midagi muudetud, et see ruum on alati täpselt samasugune. Sellises maailmas on neil võimalik uksetagune reaalsus unustada ja lavastusse ära kaduda. Kui vana teatriküün moondus Ameerika Ühendriikide edelaosa taverniks, kujutamaks ühe põlishõimu kaduvat maailma – esivanemate tõed ja traditsioonid põrkumas järeltulija pidetuse ja eesmärgitusega – tuli tagasisideks peamiselt: mul on selline tunne, nagu oleks see ruum alati just täpselt selline pidanudki olema.
See ongi teatrikunsti suurim eesmärk – näida vältimatuna.
Söödavate installatsioonide puhul on eesmärk teine – installatsioon ei ole mõeldud ruumiga kokku sulama ja seeläbi teadvusest kaduma – selle ülesanne on luua hetke, OLLA hetk. See peaks külalisi enda poole tõmbama, neid peatama, tekitama küsimuse kuidas selline asi üldse võimalik on? Kas see on tõesti söödav? See peaks oma täpsuse, läbimõtestatuse ja ruumiga sobivusega näima ühtaegu võimatu ja ainuvõimalik.
Põhimõte on täpselt sama – eesmärk totaalselt vastupidine.
Milline on hea lähteülesanne?
Klient arvab tihtipeale, et loominguline stuudio soovib tööga alustamiseks võimalikult viimistletud lähteülesannet või isegi meetodit – midagi puhast, mis oleks liigsest mürast puhas ja keskenduks vaid peamisele. Tegelikkus on pigem vastupidine.
Too meile kõik, mis sul on. Pildid, mis mingil arusaamatul põhjusel tunduvad õiged. Ideed, mida on korra mainitud, aga läinud kärpesse, sest neid pole võimalik teostada. Nali, mis planeerimiskoosolekul ruumi rõkkama pani ja mida siiani tsiteeritakse. Ideed, mis on maha maetud või üldse välja ütlemata jäänud, sest tunduvad niikuinii võimatud.
Tihtipeale peitub võti just kuskil seal. Selles detailis, mida keegi tõsiselt ei võtnud. Võimatus ideed, millel – tuleb välja – on kolm täiesti reaalset teostusviisi. Selles naljas, mis – tuleb välja – on palju rohkem kui nali.
Ära muretse, et sa pole piisavalt valmis. Ära lükka vestlust edasi, kuna lähteülesanne ei ole paigas. Lihtsalt tule. Too kõik, mis sul on – viimseni, ka kõik vastuolulised mõtted – ja leiame koos vesteldes tõe sealt keskelt üles. Ja kui miski ei tundu olevat päris see – lihtsalt ütle. Jagatud info on lahendatud probleem. Välja ütlemata murel on aga omadus kasvada ja kontrolli alt väljuda. See suund pole see, aga TOO detail seal mulle meeldib – on juba piisav. Ja tihtipeale just õige stardipunkt.
Millal on selge, kas see toimib?
Peaaegu igas protsessis on kuskil hetk ebakindlust. Kui projekt ei ole veel oma õiget vormi ja teed leidnud. Kahekümne teatriaasta jooksul ei ole veel olnud projekti, mis sellesse hetke lõpuni kinni jääb – aga too hetk tuleb pea alati. See on okei.
Ja siis on see teine hetk. SEE hetk. Disainer ütleb ühe lause, osutab mingile detailile, näitab mingit pilti ja klient muutub. Pilk teravneb, energia ruumis muutub, fookus koondub – see on see hetk, mil vastus on ennast ilmutanud ja disainiprotsess saab tõeliselt alata.
Nii luuakse maailmu.
Neil kahel maailmal – söödaval ja teatraalsel – on palju sarnaseid osiseid. Materjal on erinev, aga disainiprotsess sarnane. Iga element peab olema terviku teenistuses. Ja tervik peab mõjuma vapustava ja paratamatuna.
Kõige olulisem asi, mida teater on läbi kõikvõimalike projektide ja kahekümne aasta õpetanud on: Julge unistada.
Too meile kõik – ja me teeme sellest midagi.
Ehk mitte täpselt sellist, nagu sa ette kujutasid. Aga tihtipeale oluliselt paremat.